“Oh, you think dryness is your ally. But you merely adopted the dry; I was born in it, molded by it.”
Surikaadid teavad, mida tähendab „kuiv“. Nad sünnivad ja elavad kogu elu kõrbes. Niisiis otsustasime neilt õppust võtta. Kuiv nagu kõrbeliiv? Jah, aga linnastele andsime õhkõrna võimaluse enda magusat külge näidata. Puuviljane? Kindlasti, Amarillo ja Citra humalad saavad särada. Kerge karastav sõõm palavaks päevaks? Otse loomulikult.
Elamus: Tugevalt karboneeritud humalašampus täidab klaasi kõrge helevalge vahukihiga. Kuldkollane õlu on kristallselge.
Aroomis on puuviljased ja vaigused humalad. Mango, tsitrus ja troopilised puuviljad. Linnased pistavad sekka õhkõrna mõtte meeküpsisest.
Maitse on õrn ja õhuline. Kõik aroomis lubatu on kenasti ka maitses olemas. Linnased kumavad ka maitses läbi ja on tasakaalus humalate leebe mõrkjusega. Väga kerge on see sõõm küll, aga eks see ole ju kuiva IPA eksistentsi kvintessents
Võibolla on see hommik, mis saabus ootamatult, kuna aeg koos sõpradega lõkke ümber läks väga kiiresti. Võibolla hoopis koht kala püüdmiseks, kus varajasel tunnil oma mõtetega segamatult koos olla.
Võibolla ärkasid lihtsalt selleks, et kuulata varaseid linde ja võtta ette üks karastav suplus. See on sinu salajane koht, kus sa päikesetõusu naudid.
Päikesetõus salarannas on hullupööra humalane ja mahlane IPA, mis on mõeldud suvel nautimiseks.
Kogemus: Klaasis tervitavad sind õrnalt hägune kuldkollane õlu ja lumivalge kohev vahukiht. Aroomis saavad kokku mango ja banaan ning varahommikune kastemärg männimets.
Mahlases keskpaigas on õrna linnaselise põhja peal humalate magusmõrkjas tsitrus ja troopilised puuviljad.
Järelmaitses tuletavad humalad meelde, et tegemist on ikkagi IPA’ga, ning keelele jääb kestma vaoshoitud mõrusus.
Ruuduline võitlusväli on hõredaks jäänud. Viimased alles jäänud malendid valmistuvad otsustavaks heitluseks. Iga vigur on hiiglane, iga mõte on oluline ja iga liigutus on otsustav.
See barleywine on nagu male lõppmäng – vähe erinevaid linnaseid ja humalaid, kuid seda olulisem on nende kokku sobitamise roll ja viis. Etturiks on värsked Eestis kasvanud humalad, mis lõppmängus lipuks said.
Legendi järgi tõi Kazbeki mäetipult kohalik kangelane Pkharmat inimestele jumalate käest tule ja pani alguse nahi rahvale. Pkharmat’il endal läks vähe kehvemini. Kuri jumal Sela püüdis ta kinni, aheldas Kazbeki mäe külge ja igal hommikul tuleb pistrik Ida tema maksaga maiustama.
Lisaks tulele on Kaukasusest pärit ka metsik humal, mis on üheks Kazbeki humala esivanemaks. Nii on see melissi, mündi ja küpse papaia lõhnaga tulnud tuld tooma külma ja kõledasse ameerika humalate maailma. Pruulmeistri suhted pistrikega on jäänud heatahtlikeks.
Blackmouth Cur on austusavaldus Ameerika käsitööõlle pioneeridele. See õlu on saanud inspiratsiooni ameerika-tüüpi klassikalisest Pale Ale’ist.
Tänapäeval on see õllestiil laialt levinud, kuid 70-ndate lõpul oli tegemist õllega, mis oli ehmatavalt teistsugune. See oli kangem kui tollal levinud õlled ja seal kasutati Ameerika humalaid, mida peeti nende tugeva ja omapärase maitse tõttu õlle pruulimiseks sobimatuks.
Tänaseks on Cascade humalatest saanud ameerika-tüüpi õllede tunnus. See greibi- ja männilõhnaline humal on ka Blackmouth Cur’i allkirjaks. Merevaigukarva värv, uhke vahukiht ja Vienna linnastest tulev linnaseline ja kergelt karamelline järelmaitse on meie kummardus pruulmeistritele, kes julgesid ja tahtsid õlle maitse taas esikohale seada.
India Pale Ale on üks suur rännumees. Juba 18. sajandil eksporditi seda kanget ja humalast õlut Inglismaalt Indiasse. Ajapikku eksport vaibus ja möödunud sajandi keskpaigaks oli see erakordne õllestiil unarusse vajunud. IPA taaselustasid Ameerika käsitööõllemeistrid 80-ndatel. IPA sündis uuesti kangemana, humalasemana ja populaarsemana kui kunagi varem. Kuuldused sellest suurepärasest õllest jõudsid ka Euroopasse ja nii saabus kadunud poeg suure ringiga koju.
Nüüd on killuke hullhumalast ajalugu selles pudelis sinuni jõudnud. Selles kullakarva õlles peavad pidu Simcoe, Amarillo ja Columbus humalad ja ega millegi muu jaoks siin ruumi jäägi.
Kellele siis humalad ei meeldiks? Üks korralik humalapomm tõmbab õllesõpra nagu palderjan kassi.
Humaladoosi saamiseks pöörab asjatundja oma pilgu IPA ehk India Pale Ale’i poole. See on õllestiil, kus väljendit “liiga palju humalaid” ei ole olemas. Paraku näeb IPA ette ka päris korraliku koguse alkoholi, ikka 7% ja 8% ja rohkemgi veel. Igasse olukorda aga kange õlu ei sobi. Alkohol on ikkagi alkohol ja tark õllesõber käib sellega ettevaatlikult ringi.
Mis oleks, kui üks IPA oleks küll hullupööra humalane, aga alkoholi oleks õige napilt? Just see ta on – Väike India. Õige lahja kraam, kuhu on ohtralt Columbuse, Simcoe ja Amarillo humalat sisse pandud.
Bière de Garde on õllestiil, mis on natuke nagu barett. Prantsuse klassika, millest tõeline õllefänn kindlasti kuulnud on, aga mida igapäevaelus just tihti ei kohta.
Ega ta teksade ja nahkjakiga võistlegi. See isepäine tegelane vajab küpsemiseks ja nautimiseks aega ja avab ennast sellele, kel on silma ajatule elegantsile.
„Barett on alati moes“ on meie tõlgendust sellest klassikalisest prantsuse stiilist. Moodsama meki annab sellele õllele uus ja üsna vähe levinud Barbe Rouge humalasort.
Elamus: Klaasi täidab paks hele vahukiht ja kuldkollane sillerdavalt selge õlu
Aroomis laiutab algul fenooline pärm, kuid Barbe Rouge humalate marjane olemine nügib ta kiirelt koomale võtma, et kahekesi koos diivanil laiselda. Diivani kõrvale on keegi unustanud kausikese iiriste ja “Barbariss” kommidega.
Kargevõitu, marjane ja magus esmamekk hakkab keskmaitses korraks magushapukate linnaste poole tüürima aga kutsutakse siis humalate mõrususe poolt kiirelt korrale. Keele peale jäävad mängima magus-marjane linnas ja üsna isemoodi humalate kergelt rohune mõrkjus.
Pärast klaasi lõpetamist võib klaasi seinale kleepunud vahulatakatega Rorschachi testi teha.
