Pruulikoda

Pruulikoda

TL;DR

Lehe Pruulikoda on Gristeli ja Tarmo poolt 2013. aastal loodud käsitööõlle pruulikoda, kus sünnivad põnevad, maitsvad ja omanäolised käsitööõlled. Keilas asuv pruulikoda on üks esimesi moodsa käsitööõlle pruulikodasid Eestis ja praeguseks on meie rikkalik õllevalik leidnud austajaid nii Eestis kui ka välismaal.

Sissejuhatus

Mina olen Lehe Pruulikoja pruulmeister Tarmo. Lehe Pruulikoja lugu ei ole minu lugu. See on tänaseks kümnete tuhandete õllesõprade, meie partnerite ja meie inimeste lugu. Kuna ma olin selle loo sünni juures, siis on mul au see kirja panna.

Algus

Alguses oli Ray Bradbury ja “Võilillevein”. Lugedes veel kord seda igihaljast ja maagilist lugu lapsepõlvest ja võililleveinist tuli soov pruulida üks võilillevein. See juhtus 2009 aasta septembris. Ilmad olid juba jahedad ja esimesed vahtrad hakkasid kollaseks minema. Võililled olid just muutunud haruldaseks. Nii sai hoopis Lagedilt koju toodud kääritusnõu ja Coopers’i õllekomplekt. koduvein.ee oli sel ajal üks vähestest kohtadest, mis sellise kraamiga kauples ja veebilehel Nancy Sinatra „Summer Wine“ lugu taustamuusikaks mängis. Aeg oli selline.

Sealt edasi on mälestused ajajoonel sassi läinud. Californias muutsid Lagunitas IPA, Fat Tire ja Anchor Steam õlle tähendust minu jaoks igaveseks. Õllekonservidest sai kiiresti linnaste, humalate ja pärmiga mässamine. Inglismaale viivate ärireiside sisse hakkas kuuluma väike rongisõit Londonist Aldershot’i linnakesse, kus sai seljakoti humalaid täis toppida. Kusagil on kindlasti ka Michael Jackson’i „Great Beer Guide“. Ja kindlasti ka hetk, kui tekkis tõdemus, et vesi, linnased, humalad ja pärm on kaaslased, keda suudan kokku panna nii, et vaid minu peas olnud maitse tõelisuseks saab.

Kodupruul

Aastatega tekkis mõtteid ja õllesid liiga palju, et neid ainult endale hoida. Eks jagamine kuulub kodupruuli juurde. Nii sai õllesid sõprade ning teiste kodupruulijatega jagatud. Kui sõpradele õlut laiali jagada, eks siis ikka kiidusõnu jagatakse. Õllel juba on kord selline võim. Samuti kuulub iga kodupruulija unistuste hulka mõte oma pruulikojast. Iga möödunud aastaga jäi aina pikemalt pähe mõte - “mis siis kui…”.

Kodus pruulimine on kõige algus, aga pruulikoja tegemine on hoopis teine asi. Selleks, et teadmised otsustamisjulgust juurde annaks läbisin Siebel Institute’i pruulmeistri kursuse. Kõigest õpitust hoolimata ei kadunud soov oma pruulikoda luua kuhugi.

Pruulikoda

2013 aasta alguses oli selge, et käsitööõlu on Eestisse jõudmas. Käsitööõlu veel kohmaka uudissõnana, mis harjumuspärase „craft beer“ kõrvale kuidagi mahtuda ei tahtnud. Selleks, et uitmõte oma pruulikojast muutuks toimivaks ettevõtteks on aga vaja rohkem kui ainult head tahtmist ja lahedaid retsepte. Õnneks oli selleks ajaks käsitööõllede maailm ka Gristeli endasse haaranud. Tema teadmised ja kogemused äriplaani koostamisel ja tootmisettevõtte käivitamisel muutsid udused unistused selgeks tegevusplaaniks.

Pruulikoja saabumine

2013 aasta augustis lõime käed Harju KEK’iga ja Keilas asuvad tootmisruumid hakkasid ootama Slovakkiast saabuvat pruulikoja varustust. Vahepeal tuli selgeks teha aktsiisilao loomine, toidu käitlemise tegevusloa taotlemine, õllede registreerimine alkoholiregistris, mahutite taatlemine, alkoholisisalduse mõõtmine, pakendiringlus ja mustmiljon muud pisiasja. Novembris saabusid pruulikatlad ja hakkajad meistrimehed, kes saabunud kuhja torusid ja roostevabasid anumaid pruulikojaks kokku panid. Detsembriks saime vajalikud tünnid taadeldud ja jaanuariks olid olemas kõik vajalikud lubatähed, et pruulimisega pihta hakata. Veebruari alguses ajasime pruulikatelde tootja käe alla katlad kuumaks ja pruulisime esimesed kolm laari õlut. Needsamad esimesed kolm laari väljaspool pruulikoda ilmavalgust ei näinud – uute seadmete ja suurte pruulidega harjumine võttis oma osa ning õlled päris sellised ei tulnud nagu me tahtsime. Kirjutasime kulud koolirahaks ja pruulisime uuesti.

Esimesed pruulid

2014. aasta märtsiks olime kõik raskused ületanud ja meie esimesed õlled jõudsid poodidesse ja pubidesse - „Blackmouth Cur“, „Lõbus Njuufa“ ja „Väike India“. No päris uhke tunne oli ikka. Esialgne plaan tasa ja targu toimetada läks kiirelt vett vedama. Käsitööõllehuvilisi jagus nii pubidesse, restoranidesse kui ka suurtesse poekettidesse. Õlut, seevastu, väga ei jagunud. Ei olnud harvad juhud, kui klient villimisliini otsa juures ootas, et värskelt villitud kast kaenlasse krabada.

Esimesed pruulid

Selleks, et õllesõpru mitte alt vedada (ja ka selleks, et mitte tarneaukude eest trahve saada) tuli pruulikoda kiirelt laiendama hakata. Vaja läks nii roostevabast terasest vaate kui terasest närvidega pruulmeistreid. Kääritustankid vallutasid pruulikoja nagu Rooma leegion – kenasti üksteise järel sirgetes rivides. 3000 l kääritusmahust sai 9000 l, siis 15 000l ja siis 21 000l. USA’st jõudis läbi Inglismaa kohale uus villimisliin ja Itaaliast siltimismasin. Meskikatel tuli juurde muretseda, et jaksaks ühel päeval mitu pruuli teha. Tankide jahutussüsteemil jäi rammu napiks ja sedagi tuli laiendada. Ja kiirem veski koos suure kolu ja linnaste transportijaga. 24 tunnist ööpäevas kippus lootusetult väheks jääma.

Pruulikoja laiendamine

Koos pruulikateldega alustas Lehe Pruulikoja raudvara – pruulmeister Erki, kelle tähelepaneliku silma all valmib enamus meie õllesid. Koos lisatud kääritusnõudega leidsid oma tee pruulikotta ka siltimismasina lausuja Liis, mikrobioloogia huviga Mati ja roostevaba terase võlur Tanel. Kontorisse korda hoidma tulid Livia ja tema itaalia corso’d.

Avastamisrõõm

2016 aastaks olime pruulikoja laiendamisega enam-vähem järje peale jõudnud. Lõpuks ometi tekkis võimalus sahtlist välja otsida retseptid, mille pruulimist pidi suure südamevaluga rohkem kui aasta edasi lükkama. Tekkis ka võimalus sõbralike pruulikodadega ühispruule tegema hakata. Nii jõudis õllesõpradeni saatanlikult magus ja kange “Saatana Magustoit” ning piparmündi ja vaarikatega pruulitud humalavaba “Succubuse Suudlus”.

Ühispruulid lubasid pead kokku panna erinevate Euroopa pruulmeistritega ning mõlema pruulikoja kogemusi kokku liites toredaid õllesid teha. Koostöös Soome pruulikojaga Ruosniemen Panimo sündis Läänemerest inspireeritud soolane ja kadakane gose “Keri Saarele”. Venemaalt, Peterburist, tuli meile külla Vasileostrovskaya pruulikoja pruulmeister, kellega koos pruulisime iidsete aegade mälestuseks ohtra vaniljega maitsestatud imperial stout’i “Ravnodenstvie”. Saksamaa pruulimiskultuuri südamest, Bambergist, tuli meiega koos pruulima St. ERHARD’i pruulmeister ja tulemuseks oli värskelt nopitud Eesti humalatega maitsestatud jõuline barleywine “Endspiel”.

Singularity

Avastamisrõõmu jätkus ka 2017 aastaks. Koostöös Andersoni pruulikojaga jõudis poelettidele üks esimesi Eesti NEIPA’sid. Valmis hakkasid saama ka pikka aega tammevaatides küpsenud õlled. Nii jõudsid alles 2017 aastal õllesõpradeni burboonivaadis küpsenud ülikange, šokolaadine ja magus stout “Singularity”, rummivaadis aega veetnud topeltbock “Reibas Rottweiler BA” ning vaadis valminud topelt-IPA “Ja päike tõuseb”. Vaadis küpsenud versiooni sai ka vahepeal üheks meie kõige popimaks õlleks kasvanud “Ravnodesntvie”. Laiali sai kangutatud ka Eesti õllede alkoholisisalduse käärid – poodidesse jõudis meie alkoholivaba õlu “Kas te olete täna õhtul vaba” ja 20% ABV kääritatud quintuple IPA “Übermensch”. Kas jõudsime midagi veel teha? Jõudsime. Porganidõlu – jah, kuumalt joodav õlu – jah, kahekordselt külmdestileeritud õlu – jah, chillipilsner – jah, Eestis kasvatatud humalatega õlu – jah.

Edasi

Me tuleme iga päev tööle selleks, et midagi õppida. Midagi uut välja mõelda ja midagi uut valmis teha. Me ei ole lõpetamas, ega vist lõpetagi. Pigem on vaja mõelda, kuidas võimalikult palju uusi ja lahedaid õllesid pruulitud saab. Meil on raugematu huvi teada saada, mis jääb horisondi taha. Iga leitud vastus toob 3 uut küsimust. Iga pruulitud õlu 5 uut mõtet.

Meil on hea meel näha, et sa oled meie lugu lugema sattunud. Tervitame sind, tõstes mõttes klaasi õllega sinu hea maitse terviseks, sest ilma sinuta ei oleks olemas ka Lehe Pruulikoda.