Linnased – pruulmeistri lõuend ja värvid

Õllesõber teab, et õiget käsitööõlut tehakse linnastest, humalast, veest ja pärmist. Kui humala ja veega on asi selge, siis kus kohas see linnas kasvab? Linnasteks kutsutakse linnastatud teravilja. Kuna õlleteo juures kasutatakse tavaliselt otra, siis ei rõhutata eraldi, et tegemist on just odralinnastega. Seega lihtsalt linnased. Küll aga räägitakse eraldi rukkilinnastest ja nisulinnastest, sest ka nendel on oma kindel koht huvitava õlle tegemisel.

Linnastamise käigus terad leotatakse, pannakse idanema ning õigel hetkel kuivatatakse. Linnaste sisse jäävad ensüümid, mis meskimise ajal lammutavad viljatera sees oleva tärklise suhkruks. Ja nüüd lähebki asi keeruliseks. Sõltuvalt sellest, mis odrasordiga meil tegemist on, kui palju ja millisel kuumusel linnaseid kuivatakse, on võimalik tekitada terve müriaad erinevaid linnaseid. Mõned linnased on loodud andma nii vähe värvi ja maitset kui võimalik. Teised jälle annavad küpsise või värskelt ahjust tulnud saia lõhna. Mõned linnased röstitakse üsna mustaks ja neist leiab kohvi ja šhokolaadi noote. Osadel linnastel lastakse tärklisel juba suhkruks muutuda enne kuivatamist ja nii saadakse mõnusat karamellist karakterit. Oh, ja suitsulinnased, kas pöögi või tammepuu suitsused? Või hoopis kirsipuu suitsus valminud?

Kui sellest kõigest veel vähe on siis erinevate tootjate sarnaste omadustega linnased võivad üsna isemoodi meki anda. Linnased ongi pruulmeistri palett, millest saab õlle kokku panna. Üks on küll kindel – valiku vähesuse üle oleks patt kurta.

Lehe Pruulikoja linnased hakkavad tulema Saksamaalt, Weyermann’i tehasest. Tegemist on perefirmaga, mis on eelkõige tuntud oma kõrge kvaliteedi pärast. Käsitööõlle pruulimisel on oluline ka nende poolt pakutav erakordeselt suur valik. Linnaseäris on nad olnud alates 19. sajandist, aga pere esiisade toimetamistest on jälgi juba 15. sajandi dokumentides.