Lehe Suvi

Ükskord sõpradega sauna minnes ei olnud kodus pruulitud kraamist midagi muud kaasa rabada kui imperial stout ja kahtlaselt imperial’i poole kalduv IPA. Iseenesest ei olnud need üldse halvad õlled. Stout oli minu arvates isegi väga hea. Sellest hoolimata kippus õlu pärast palavat sauna suus ringi käima ja ka sõprade klaasid püsisid kaua täis ning mõni klaas jäigi peale maitsmist puutumata.

Läbi sellise valusa kogemuse jõudis kohale üks olulisemaid pruulimise teadmisi – igal õllel on oma aeg ja koht. Samamoodi võiks igal ajal ja kohal olla oma õlu. Nii saigi hakatud otsima õlut, mis oleks hea kerge janukustutaja, kuid samas omaks piisavalt maitset ja iseloomu. Sellist õlut võib kutsuda saunaõluks või heinateo päeva õluks. Sukeldujad kutsuvad seda dekoõluks. See on õlu, mis kuulub toimeka päeva õhtusse ja mis ei nõua sinult keskendumist ja pingutust, vaid laseb lihtsalt ühel ilusal päeval õhtusse jõuda.

Lehe Suve eelkäijateks on Nelson Sauvin humalaga tehtud “Lehe ale” ja kurikuulus dogepildiga “Tennise Osavus”